tagasi taevasse

eile avasime hüppehooaja. ning kohe esimese päevaga proovisime ära peaaegu kõik asjad, mida proovida sai: FS, FF, trackdive, mudilaste viskamise, sünnipäeva-bigway, skyflyingu, lennukiga allatuleku ja kahjuks ka kiirabi kutsumise.

lennukiga allatulekuga sain hakkama mina ise. olin kolmanda tõusu pealik. asjaolu, et KVK-l pole käe peal kõrgusemõõtjat, avastasin alles lennukis. andsin enda oma talle, viskasin mudilased 1500 pealt rahulikult välja, panin ukse kinni... ja lülitasin oma cypresi välja. olnuks hooaeg juba suures kõrges, oleksin ilmselt vaid helilise kõrgusemõõtjaga alla tulnud. ent hooaja avahüpet ilma visuaalse altimeetrita ma tegema ei hakanud. muide, see ei olnud mul esimene kord hüppelennukiga maanduda :)

maa peale tagasi jõudnud, lülitasin avamisautomaadi uuesti sisse ning läksin juba järgmise tõusuga uuesti üles. rahulik soolohüpe, akrobaatikakompleks, standup, sangade kontroll, tiba kõrgem avamine... maandumisel jäin pidurdusega pisut hiljaks, panin põlve maha. haiget ei saanud, aga need, kes nägid, ütlesid, et see oli kole olnud.

aga kiirabi tuli sellepärast, et RME otsustas uuesti raudmeheks hakata. vend avastas paarikümne meetri kõrgusel, et on pool-allatuult, ning otsustas end vastutuult keerata. tulemuseks oli järsk esimese vabaotsa pööre, mida nähes maa peal passinud rahvas juba "oh sh*t" karjuma hakkas. äkki võttis roll juhttropi appi ja keeras teisele poole tagasi, pendeldades ise pöörava varju alt läbi. mats murule, sealt põrkega ruleerimisraja betoonile. keila kiirabi tuli nobedasti -- 34 minutit pärast väljakutset oli mees juba mustamäe haigla poole sõitvas masinas. kutil oli seamoodi õnne -- oleks ta paar meetrit vasakule tulnud, oleks esimene pauk vastu betooni olnud ning siis poleks sodiks lennanud mitte ainult vasak küünarliiges, vaid kurat teab mis veel.

mis on nende lugude ühine moraal? hooaja alguses tuleb topelt ettevaatlik olla, kuna talv otsa kasutamata seisnud oskused on -- kellel rohkem, kellel vähem -- rooste läinud.

ah jaa, 9 tundi vabalangemist sai mul kah täis.