abivalmiduse limiidist

inimesed on oma põhiolemuselt head ja hoolivad. aga kuna nad on seda ennekõike iseenda vastu (loll, kes seda ei tea, ja variser, kes seda ei tunnista), siis ei ole neil teiste aitamiseks lõpmatult aega. ja seepärast on ürgloll käia teistele pinda mingite pisiteenete palumisega. sest igaühel on mingi kindel arv abistamisi, mida ta ajaühikus teisele anda suudab/tahab. ja kui see otsas või otsakorral on, siis hakatakse seda palujat lihtsalt vältima. kusjuures vahet pole, kas palve kõlab "saad sa mind ämarisse minnes lasnamäelt peale võtta?" (vi**u, ma elan sakus, bussid ja marsad käivad, tule õigeks ajaks minu juurde ja ma viskan su ämarisse ära) või "kurat, mul jooksis vasak esirattalaager tamsalu ja jõgeva vahel kokku, saad sa mind hädast välja aidata?" (kutsu, kurat, puksiirauto, ega ma su sara sealt ära lohistada ikkagi ei jõua). sulgudes toodud vastused tähendavad, et inimese abivalmiduse limiit on täis. nii et mõelge kaks korda järele, enne kui hakkate kelleltki järgmist viiekat küsima.