tänaöine unenägu

käisime mingil külalennuväljal (vist nurmsis) hüppamas. vabalangemises ratsutasime üksteise seljas ja tegime niisama pulli. lahku läksime, nagu kokku lepitud, 1500 peal. siis avastasin, et sall, mis mul millegipärast kaelas oli, kipub ära lendama, ja jändasin jupike aega selle sidumisega. meduusi viskasin üsna ebastabiilses asendis; kuidagi õnnestus parempoolsed vabaotsad käe alt läbi saada. kuppel tuli kotist välja, slaiderist oli näha vaid nurgake. "nojah," mõtlesin kuplit lahti raputada püüdes, "seekord tuleb see vist ära teha." kõrgus -- 500 meetrit. "sobib!" padi, sang, varu avanes aaaaeeeeglaaseeelt.

ärkasin enne maandumist. kahju, et lõpuni ei näinud.