eestivaba riik?

lihula vallavanem tiit madisson ja tema -- mõnede arvates paremäärmuslusse kalduvad -- mõttekaaslased lasid püstitada monumendi nende eesti sõjameeste mälestuseks, kes II maailmasõjas saksa mundrit kandsid. eesti vabariigi peaminister juhan parts ja tema -- mõnede arvates USA ja juutide ees lömitav -- valitsus lasi selle maha võtta. 2. septembri hilisõhtul tekkis ausammast kaitsma tulnud pooletuhandepealise rahvamassi ning ausamba äravedajaid kaitsma tulnud politseijõudude vahel rüselus, mille käigus ühed kumminuiade ja pipragaasi ning teised lendavate kivide läbi kannatada said. hiljem on seni tundmatuks jäänud tegelased mitmeid punavägede poolel sõdinutele püstitatud mälestusmärke värviga üle kallanud või muul moel rüvetanud.

nagu arvata võiski, tõstsid juudiorganisatsioonid eesotsas efraim zuroffiga ning vene võimud kisa, et eesti püstitas ausamba hitlerlikele natsidele. madissoni mehed väidavad, et saksa poolel sõdinud eestlased võitlesid eestimaa vabaduse eest ning et kui juba üks totalitaarse riigi mundris kivimees maha võeti, tuleks ära koristada ka kõik teise totalitaarvõimu vormis sõdurikujud. partsu poisid seletavad, et lihula ausamba püstitamine õhutab rahvastevahelist vaenu ning paneb maailma avalikkuse meid natsideks pidama, kuid keelduvad vastamast küsimustele tõnismäe pronkssõduri tuleviku kohta.

niipalju kui mina tean, ei küsitud tollal väeteenistusse värvatud eesti poistelt, kas nad soovivad võidelda viisnurga või haakristiga punalipu all. nende valik oli valik mundri, metsamineku või mahalaskmise vahel. eestimaa vabadus ei olnud ei ühe ega teise punalipulise okupatsiooniarmee tegevuse eesmärgiks.

kuigi teine maailmasõda pühkis eestimaa pinnalt sadu kodusid ning kuigi mõlemal pool selle sõja rinnet võitlesid ja langesid ka eesti mehed, ei olnud see meie sõda. see oli suurte riikide sõda, mida peeti muuhulgas ka meie maal ja meie verega.

lihula monument ja selle mahavõtmine ei tähenda võitlust madissoni ja partsu, massi ja politsei ega isegi rahva ja valitsuse vahel. asja taga on palju suuremad jõud ja meie oleme (taas) osutunud ettureiks võõras mängus. kusjuures me laseme teistel mängureegleid määrata ka nüüd, kus selja sirguajamine on võimalik ka ilma kuuli saamata.

kas meie, eestlased, oleme üldse valmis kandma vastutust, mis tõelise vabadusega paratamatult kaasas käib? või eelistame olla vabad vaid vastutusest, jättes olulised otsused teiste teha? kas meie kodumaa peaks olema eesti vabariik või eestivaba riik?