pöff: esmaspäev

napola, minu ema ja auk minu südames.

esimene rääkis saksa poiste elust ühes hitleri eliitkoolis (NaPolA - nationalpolitische ausbildungsanstalt). dilemmad dilemmade otsa: lahingukäsu täitmine vs soovimatus tappa; isa südamevalu poja kaotuse pärast vs põlastus enesetapjate vastu; hüpe kaevikusse kukkunud granaadi otsa: enese ohverdamine kaaslaste eest või meeleheitlik katse pääseda mõnitustest? elus on olukordi, kus häid valikuid ei olegi -- on vaid halvad ja väga halvad valikud. aga valida tuleb.

tõsiselt karm film, mis juba enne avalikku kinolevisse jõudmist (tegu on seni vaid festivalidel näidatud filmiga) saksa kriitikuis palju vastuolulisi arvamusi tekitada jõudnud. ennekõike on tõusetunud küsimus sellest, kas hitleri-saksamaa eluolu ikka tohib niimoodi näidata. üks peategelastest, kes festivali väisas ning seansi lõpus publiku küsimustele vastas, ütles, et tegu on saksa kontekstis "poliitiliselt ebakorrektse" filmiga -- sakslased võivad küll vabalt holocaustist kunsti teha, aga teise poole näitamine inimestena on endiselt tabuteema.

teised kaks olid seksuaalpsühholoogilised draamad, mida ühendasid eluvõõrad (elust võõrandunud) peategelased. ma ei suuda selliste enesesse või jumalasse sulgunud tegelastega samastuda ega neile isegi kaasa tunda. aga üks on kindel: kui keegi peaks vahele jääma sellega, et ta minu tulevastele lastele mingit jumalajuttu maha üritab müüa, siis saab ta seda väga tõsiselt kahetsema.