üks päev minu elus

täna jäid seljataha kaks eksamit -- tööõiguse eriseminar (suuline; väikse, kuid olulise keelevääratuse tõttu sain B) ja kaubandusõigus (kirjalik; tundub, et sain kõik asjad õigesti kirja, kuid eks aeg näitab, kas õppejõud mu seisukohti jagab või mitte). kahe eksami vahele jäi kerge eine ja neli tundi tihedat kaasuste lahendamist, mis, tuleb tunnistada, mu teadmisi eksamil käsitlemisele tulevate teemade osas märkimisväärselt kasvatas.

õhtueine seiklusjuttudes -- üleküpsetatud seafilee seente ja juustuga + saku rock -- maitses suisa taevalikult. koju, mõlemad inboxid edasist käsitlemist mitteväärivast materjalist tühjaks ja igapäevane ringkäik sõprade blogidesse.

alice jõudis viimaste päevade kogemusele tuginedes arusaamisele, et masendusest saab end lihtsalt välja mõelda. annika avastas, et arstid on ravimifirmade diilerid ning et teinekord on mõistlik enne mõelda ja alles siis öelda. kadri kirjutas iseenese näitel lahti igijääva dilemma "iseseisvus ja lähedusevajadus". parasiil saatis scott mcnealy perse (igati õigustatult mu meelest, kusjuures seda tasuks lugeda ka mitmete teiste firmade turundus- ja muidujuhtidel) ning avastas, et on kogemata kombel täiesti tasuta valmis saanud laheda asja, millesarnase eest nokia neilt, kel pole sõpru, viitsimist ega mõistust, 29,95 eurot küsib.

tehnokratist sain aga teada, et ühe teatava teadmistepõhisest majandusest tuututavate juhtidega riigi toetuse puudumisel tasuliseks muutunud keelevara kõrvale on naasnud tasuta keeleveeb -- au ja kiitus tegijaile! -- ning et vabariigi valimiskomisjoni marketingigeeniused olid hakkama saanud ajuvälgatusega, mida isegi tallinna linnapea kultuurituks peab.

VVK valimislehele kiigates aga sain teada, et interneti teel hääletamiseks peab minu arvutis olema windowsi operatsioonisüsteem. no püha kurat, kas järgmisena kehtestatakse reegel, et oma autoga küsitluspunkti sõites tuleb kasutada statoili bensiini ja jala minnes nokia kummikuid ning muude firmade kliendid pidagu oma arvamus endale? eestivaba riik, tramaivõi...