nishiajakirjandusest

tänahommikuses terevisioonis esitlesid kärt karpa anvelt & co oma uut ekstreemspordiajakirja "adrenaliin". avanumbri tiraazh 8000 eksemplari, ligi 200 lehekülge, ~100 krooni. kavandatud ilmumissagedus kord kvartalis. anu välba meenutas teisi samalaadsete projektidega õhinal väljatulnud ja tänaseks unustatud tegelasi, aga kärt kinnitas, et neil on parem plaan.

mina seda ei usu. ma ei hakka endale 100 krooni eest ostma 5 lehekülje jagu piltidega langevarjuartiklit isegi siis, kui saan sellele "tasuta" kaasa 195 lehekülge lumelaua, rula, akvalangi, tuulelohe ja kuratteabmillemuu teemalist paberit. ja samuti ei huvita mägironijat langevarjurite egoupitamine. meenub nõuka-aeg, mil iga väärtraamatuga tuli kaasa osta kindral zhukovi memuaarid või brezhnevi teoste järjekordne köide.

sedalaadi asja oleks eestis võimalik teha missioonitundest või entusiasmist, aga äriprojektina on see määratud ajaloo prügikasti minema. seda sel lihtsal põhjusel, et eesti on nii neetult väike, et nishiajakirjandust reklaamirahadega ära ei toida. mis tähendab, et kriitpaber ja põhivoolu turundusmeetodid tuleb ära unustada. sellise asja kirjastajaks peaks olema samizdat, turundusmeetodiks guerilla marketing ja -kanaliks word of mouth.

nn "ekstreemsete" aladega tegelejate hulgas on piisavalt neid, kes end sõnas ja pildis väljendada suudavad. toodetud sisu on võimalik võrku riputada nii tasuta kui sümboolse raha eest. ning kui on sisu, tulevad ka lugejad.