blogerid ja zhurnalistid

ajakirjandusmaastikul valmivad suured mahlased hapukurgid. mitte millestki pole kirjutada; isegi lennuõnnetusi on hakanud juhtuma nii tihti, et varsti kirjutatakse neist samamoodi nagu liiklusõnnetustest -- väike nupp nädala kokkuvõttes. õnneks on tulekul valimised ja poliitikud on taas hakanud esinema süüdimatute valimislubadustega, aga ega sellega ka enam kedagi ei üllata. mingit teemat on aga vaja.

leheneegrid afrozhurnalistid ihuvad ajaveebnike peale hammast. ja e-lehtede kommentaarikirjutajate peale kah. ajaveebnikud vaevlevad identiteedikriisis, üritades leida vastust küsimusele, miks ja kellele nad oma kirjutisi avaldavad. anonüümsed kommentaatorid pilluvad sitta ja jagavad oma olematuid (teinekord ka olevaid) valdkonnaspetsiifilisi teadmisi. nüümikud ja pseudonüümikud kiruvad anonüümikuid, need aga ajavad taga autoriõiguse seadusega neile antud õigust keelduda autorinime avaldamisest.

valan kah õli tulle. vaba inimene võib valida, kas avaldada oma arvamust oma päris- või varjunime all. ilma nimeta (või ühekordseks kasutamiseks võetud varjunime all) aga esinevad sellised tegelased, kes on sama sõltumatud nagu mongoolia valitsus ühes nõuka-aegses anekdoodis -- nad ei sõltu kellestki ja neist ei sõltu mitte miski. nende arvamuse peale ei ole lihtsalt mõtet ärrituda.