From: EPSO

Tere. Vaatasime siin, et kirjutada sa enam-vähem oskad. Hüppa juuni algul korraks Brüsselist läbi, siis vaatame, kuidas rääkimine välja tuleb.

Kuule, neeger!

Parasiil mõtiskleb Mihkel Raua kirjutise üle ja küsib:

Ja üldse, mis asjaoludel peaksime pöörduma teisest rassist inimese poole sõnadega “kuule, neeger”?

Tõepoolest, mis asjaoludel? Poliitkorrektsuse poole püüdlevas maailmas (tervitus kõigile feministidele, homoaktivistidele jpm vähemuste eriõiguste eest võitlejatele!) tuleb kahtlemata esimese asjaoluna pähe rassiviha. Jätkem aga korraks emotsioonid kõrvale ja püüdkem küsimusele ratsionaalselt vastata.

Nii mõneski suhtlusringkonnas pöördutakse kaaslaste poole mitte nende päris-, vaid hüüdnimesid pidi. Mõnedes seltskondades on see lihtsalt cool, kuid tihtilugu võib põhjuseks olla ka see, et kasutuselolevate pärisnimede arv on — eriti enam-vähem üheealiste ja ühest kultuuriruumist pärit isikute puhul — võrdlemisi piiratud (näiteks minu taskutelefoni mälus on 6 Marti ja 5 Margitit) ning sellisel juhul ei kvalifitseeru (ees)nimi teab kui heaks identifikaatoriks.

Kui samanimelisi on ühes seltskonnas mitu, võetakse tihti kasutusele kokkuleppelised, esialgu ainult selle seltskonna sisesed, hüüdnimed — Pikk, Kiilakas, Habe jne. Selliseid, konkreetse isiku eritunnustel põhinevaid, nimesid kasutatakse nii isikuga kui isikust rääkides. Tõenäosus leida skinhead'ide kambast Kiilakas või kulturismiklubist Atleet on seevastu suhteliselt madal.

Kokkuvõttes: sõna "neeger" võib neegriga (või neegrist) rääkides olla põhjendatud juhul, kui neegreid on kõnealuses seltskonnas väga vähe (soovitavalt üksainus). Aafrikas (või Harlemis) aga oleks see umbes sama hästi põhjendatud kui Rootsis kõigi kohalike svenssoniteks nimetamine.

Keelepäev

Käisin reedel EPSO korraldatud keeleteste tegemas.

Esimese kahe ja poole tunni jooksul tuli mul inglise keelest eesti keelde tõlkida paarileheküljeline õigusalane artikkel. Seejärel oli lõunapaus ning taas kaks ja pool tundi tõlkimist -- seekord saksa keelest. Testipäeva viimase pooleteist tunni sisuks oli inglise keelest eesti keelde tõlgitud määruse toimetamine. Kasutada ei tohtinud mitte mingisuguseid sõnastikke ega muid abivahendeid. Muide, rääkimata arvutitest olid keelatud isegi isiklikud pastakad. Väidetavalt oli selle nõude eesmärk tööde hindamise anonüümsuse tagamine.

Kõhutunde kohaselt peaks mu tulemus päris hea olema, aga eks tõde selgub siis, kui tulemused ükskord teatavaks tehakse.

Mispärast ma selle asja üldse ette võtsin? Ennekõike oli tegemist "intellektuaalse virgutusvõimlemisega" ja võimalusega saada natuke (loodetavasti objektiivset) tagasisidet selle kohta, et kui hea mu keeleoskuse tase tegelikult on. Ning kui tase osutub piisavalt kõrgeks, võin sügisel leida oma nime Brüsseli institutsioonide (Komisjon, Nõukogu, Euroopa Parlament) jurist-lingvistide reservnimekirjast.