vali mind, mees!

raivo palmaru kirjutab postimehes, et eesti poliitilise süsteemi päästaks ebastabiilsuse nõiaringist vaid valimissüsteemi muutmine, ja pakub välja ühemandaadiliste valimisringkondade idee, kusjuures parlamenti pääseks igast ringkonnast enim hääli saanud kandidaat. samas jätab ta välja toomata muud võimalikud alternatiivid ja omapakutud skeemi nõrgad kohad.

palmaru süsteemi puhul tekib paratamatult küsimus valimisringkondade moodustamisest. kui need luua proportsionaalselt elanikkonna jaotusega, peaks tallinnas olema ligi 30 ja tartus 7 ringkonda, hõredamalt asustatud maapiirkondadesse aga tekiksid kolme-nelja omavalitsust ühendavad hiidringkonnad. mida ühist on näiteks sõpruse puiestee elanikel peale aadressi? ehk oleks mõistlikum tekitada olukord, kus kogu tallinn on üks 28 mandaadiga valimisringkond, kus igal valijal on 28 häält. või anda igale eesti kodanikule 101 häält ja lasta riigikokku need 101, kes enim hääli kogusid?

praeguse valimiskorra põhiprobleem ei ole mitte selles, kuidas ringkondi moodustatakse ja mitu häält igal valijal on, vaid hoopis selles, et hääli püüavad parteide esinumbrid, kes ise ei kavatsegi oma valijaid esindama hakata (vaid siirduvad näiteks tallinna linnavalitsusse), aga kellest "üle jäänud" häältega pääsevad riigikokku need, keda parteid seal näha tahavad.

alternatiivina on pakutud isikuvalimisi, mille puhul hääletada saaks ainult konkreetsete isikute, mitte aga erakondade poolt. loomulikult on see meie parteide ladvikuis tekitanud tõsist vastuseisu. ja tõepoolest leidub inimesi, kes teadlikult annavad oma hääle mitte isikule, vaid erakonnale.

valijale tuleks anda võimalus ise otsustada, kas ta annab oma hääle konkreetsele isikule (see hääl ei oleks ülekantav; kui valituks osutunu mandaadist loobub, lähevad kõik talle antud hääled "raisku"; "ülearu" saadud hääli võib ta oma äranägemisel oma erakonnale või teistele kandidaatidele "laenata") või erakonnale (sel juhul on juba erakonna asi otsustada, kelle nad esinduskokku panevad). probleem: mehhanism on küll aus, aga kardetavasti liiga keeruline selleks, et rahva enamus selle vastu võtaks.

veel üks võimalus -- üleüldised isikuvalimised, mis kestavad pidevalt. igaühel on 1 hääl, mille ta võib anda kellele tahes; hääled ei ole ülekantavad. riigikogus on igal ajahetkel 101 valijate poolt kõige usaldusväärsemaks tunnistatud inimest; kui mulle minu valitud parlamentääri tegevus enam ei meeldi, saan ma oma hääle tagasi võtta ja kellelegi teisele anda. kui nii otsustab piisavalt palju selle tegelase valinuist, siis tuleb tal loobuda kohast riigikogus ning tema asemele astub keegi teine. valimiste pidevus tagaks selle, et ükski erakond ei jaksaks ainult reklaamikampaaniatega riigikogus püsida -- antavaid valimislubadusi tuleks ka täitma hakata. probleem: populistlik tegevus (500 krooni igale pensionärile) võib poliitikule tuua teenimatult palju hääli.

muide, platon arvas, et demokraatia on kõikidest riigivormidest kõige halvem, sest demokraatia puhul on võim kõigil, aga vastutust mitte kellelgi.