tagasi kodus

boeing 737-500 pardanumbriga OK-CGK maandus EETN rajal 08 TWY A ristumiskohas. hetk enne rataste mahapanekut jõudsin juba mõelda, et saan go-around'i ehk uuele ringile mineku kogemuse võrra rikkamaks, aga ei. tshehhi piloodid, tuleb tunnistada, on päris osavad.

ilm, nagu prahas loetud METAR juba ennustas, oli kole, et mitte öelda sitt. küpriootide eilne vingumine teemal, et +15 kraadi on rõvedalt külm, tundub mõnitamisena. vähemalt siis, kui lumi krae vahele tuiskama kipub.

veebruarikuine küpros sai igatahes korralikult üle vaadatud ja esmapilgul tundub, et see maa väärib kunagi uut ja märksa pikemat visiiti. säravsinisest vahemerest ja apelsinisaludest kuni lumiste suusamägede ja toimiva langevarjuklubini on kõik olemas ning tänu saareriigi sümboolsetele mõõtmetele suisa käe-jala juures. ning inimesed on sõbralikud, kuigi brittide kombel valel teepoolel sõidavad (aga mis seal imestada, tegemist ju endise briti kolooniaga). karm oli näha saare jagatust kreeka- ja türgikeelseks osaks, mida eraldab ÜRO kontrollitav, mõnekümnest meetrist (linnades) kuni mõne kilomeetrini (maapiirkondades) ulatuv "roheline tsoon". lefkosia ehk nicosia on euroopa viimane poolitatud pealinn.

küprose ja selle elanike kõrval võib kiidusõnu jagada ka tshehhi lennukompaniile CSA. viisakas teenindus, vähemalt lennukiroogade kohta väga maitsev söök, pädevad piloodid ja mõistlikud hinnad -- mida sa, hing, veel tahta oskad? kusjuures avariiväljapääsude juures, kuhu ma alati oma koha saada üritan, on ruumi vaat et rohkem kui äriklassis.

eks millalgi jõuan ka piltide nettiriputamiseni.

ja muide, miskipärast ei ole mu briti penskarite teemalisele postitusele järgnenud sms-meil-blog teated veel kohale jõudnud. infotehnoloogia imeb.