Tegus nädalavahetus

1. (reede): JAH-grupi jällenägemine. Kvaliteetaeg. Tõrvatilgakesena meepotis vääris äramärkimist Narva silmude totaalne puudumine Tallinna kaubandusvõrgus, mida aga suutsid edukalt korvata kõrgeima kategooria soolakurgid.
   
2. (laupäev): ELAKi hüppehooaja avamine. Brita (SE-IIA) lendas Tartust talvekorterist Kuusikule ning tegi seal kuus tõusu. Manifest oleks äärepealt hiljaks jäänud, kuna autojuhtide kontsentratsioon meie peres oli varastel hommikutundidel allpool igasugust arvestust (vt punkt 1 ning võta arvesse, et Alice tähistas samal ajal oma viimast tööpäeva Tööturuametis).
3. (laupäev): wolli tsiklihooaja avamine. Deauville'i uus aku sai hapet täis kallatud, elektrit täis laetud ja rattale külge kruvitud. Pärast mõõdukat starteri käiamist otsustas ratas hääled sisse võtta. Odomeetri näit hooaja alguses 28500 km. Seoses perekondliku logistika korralduse muutumisega (vt punkt 2 lisamärkus) jääb tänavune kilometraaž ilmselt võrdlemisi kasinaks, kuna külgkorvi mu rattal ei ole ja pagasikohvrisse Peeter Karl ei mahu, aga lasteaeda peab ta hommikuti kuidagi saama. Akuoperatsioonide vahele mahtus ka omajagu tegelemist poisiga.
   
4. (pühapäev): wolli hüppehooaja avamine. Otsa tegime lahti Ekstremistiga: exit 3500, musi vabalangemises, mõned 360° pöörded, 1500 peal varjud lahti. Järgmisel hüppel katsetasime koos Veelaga, kuidas õpilased Britast väljuma võiksid hakata. Praegune plaan ütleb, et õpilane istub lennukiuksele, riputab jalad õue (või toetab vasaku jala ukse taganurka), võtab parema käega esimesest ja vasakuga tagumisest uksepiidast, painutab ja läinud ta ongi. Mulle igatahes tundus see exit oluliselt lihtsam olevat kui Letist või An-2-st hüppamine. Peeter Karl sai päris lennukile kalli-kalli teha, kiivriga mööda lennuvälja joosta ja (tõsi, esialgu küll vaid maa peal olevast) Britast mitu korda välja hüpata.
   
5. (pühapäev): kiirvisiit Katarinale, kellel täitus esimene eluaasta.