Elundidoonorlus ja e-kodanikuühiskond

Jaanus Kase tegi ettepaneku panna elundidoonorikaart internetti. Huvitava kokkusattumusena juhtusin eile Kopenhaagenis lennukit oodates täpselt sellesama asja peale mõtlema ning jõudsin mõistagi järeldusele, et info minu keha tagavaraosadeks kasutatavuse kohta peaks olema saadaval netist, mitte istuma minu rahakotis, mille õnnetuse juhtumise päeval puhtjuhuslikult koju võin unustada.

Tõsi, erinevalt Jaanusest ei mõelnud ma e-kodaniku portaalile, mis oleks küll sellele teabele loogiline koht. Miks mitte? Sest hiljutine KAPO aastaraamatu saaga, e-RiigiTeataja jätkuv ja järjekindel suutmatus/soovimatus neile tasuta pakutud wLex-i funktsionaalsus kasutusele võtta, ning mitmed muud säärased asjaolud, on minus tekitanud (loodetavasti eksliku) arvamuse, et Eesti riik (kitsamas, st riigivõimu tähenduses) on e-energiast tühjaks jooksnud või jooksmas. Seepärast kujutasin endale ette mingit kodanikualgatuse korras üles seatavat saiti, kuhu iga elundidoonoriks pürgija võiks vabalt üles riputada oma vastavasisulise digiallkirjastatud avalduse.

Mõistagi oleks "üks ametlik koht" sellise info kättesaadavuse seisukohalt parem kui 100 erinevat pisikest kodanikualgatust. Aga praegune Eesti riigi e-teenuste kontseptsioon ei võimalda kahjuks kodanikke teenuste arendamisesse kaasata. Asju tehakse meil praegu vaid riigihangete korras; kogukondlike algatuste ärakasutamiseks tuleks e-riigi arendust aga juhtida nagu mõnd open source projekti, mille puhul eksisteerib (individuaalne või kollegiaalne) otsustaja, kes talle esitatud paremad täiendused projekti "peamisesse" harusse lülitab.