K-ärakas

Juulis tuvastas politsei kaks juhtumit, kus Kristiine Prisma müüs alkoholi 17-aastasele alaealisele. Septembris võttis Kristiine linnaosa valitsus kaubanduskeskuselt vähemalt kuueks kuuks alkoholimüügi õiguse ning linnaosa vanem Mihhail Korb pälvis linnapea Edgar Savisaare tunnustuse otsustava tegutsemise eest.

Juulis tabas politsei Õllesummeril 132 purjus alaealist. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli soovitas Õllesummeri korraldajatel kaaluda festivalile sissepääsuks vanusepiirangu kehtestamist. Märtsis oli joomaürituse korraldaja Marje Hansar annetanud Keskerakonnale pool miljonit krooni.


Huvitav, mida Edgar & Co ette võtavad, kui avalikkuse tähelepanu peaks "välja teenima" mõni kõvemat sorti keskjoodik à la Volvo-Kallo.

Kütteperiood algab juuditeemalise stiilipeoga

"Mustamäe linnaosa valitsus otsustas tänavu korraldada kodukandipäevade Mustamäe sügis tähistamiseks islamiteemalise stiilipeo," kirjutab Eesti Päevaleht Online.

Kinnitamata andmetel ei paku keskerakondlik linnaosavalitsus kutsetega peol sealiha ega alkoholi. Naissoost külalistel palutakse saabuda sündsalt riietatuna ja kindlasti kaetud näoga; seni veel ümberlõikamata meestele teostatakse operatsioon kohapeal kiiresti ja soodsalt.


Tramaivõi.

Vikerkaar Raplamaal

Paar plusspunkti Eesti Politseile

19. augusti õhtul sõitsin Kuusikult kodu poole. Lubatud kiirusega, kinnitatud turvavöö ja sisselülitatud lähituledega, nagu tavaliselt. Kehtna vahel tee ääres passinud politseipatrull pidas aga vajalikuks mulle järele sõita ja sinistele lisaks ka punased vilkurid sisse lülitada. "Teie sõidudokumendid, palun!". Ulatasin load, registritunnistuse ja kindlustuspoliisi. "Teie rikkumine," ütles politseinik ja osutas tehnoülevaatuse templile, mis oleks pidanud juba juunikuus uuendatud saama.

Tunnistasin kõik ausalt üles: juulis puhkasin ja abiellusin ja pulmareisisin (ilma autota) ja juunis tegelesin puhkuse eel tööotste kokkutõmbamisega ja augustiks oli see ülevaatuse teema lihtlabaselt ununenud. "Kehtivaid karistusi teil ei ole, nii et seekord teeme hoiatuse." Paberid vormistatud, soovisid politseinikud mulle head teed ja panid südamele, et ma ülevaatuse ikka lähiajal ära teeksin.

Eile õhtul sõitsin koos poisiga töö juurest koju. ETKVL-i silla juures passinud patrull võttis end mulle sappa. "Meie andmetel on teil ülevaatus aegunud." -- "Jah, ma tean. Ma sain paari nädala eest hoiatuse ka. Ja praegu sõidangi Sakku ülevaatusele." -- "Kuskohas see ülevaatuspunkt Sakus asub ja mis kellani see lahti on?" -- "Teaduse 5, kella seitsmeni." -- "Hea küll, aga ärge sellega enam venitage."

Ja nüüd plusspunktid:

• Tundub, et Eesti Politsei ei tegelegi enam iga hinna eest trahvide tegemisega, vaid on tõepoolest liiklusohutuse parandamise eesmärgiks seadnud.
• Kui nad viitsivad ja suudavad numbrimärgi järgi juba mingeid aegunud ülevaatusega udupäid rajalt maha võtta, võib arvata, et ka varastatud autode kättesaamine ei ole neile enam üle jõu käiv ülesanne.

Ja eilsest õhtust alates on mu autol taas kehtiv ülevaatus.

Kärakas ja statistika

On olemas väikesed valed, suured valed ja statistika.

Õlletootjate Liit väidab, et Eesti per capita alkoholitarbimise näitajad on kõrged tänu turistidele, Konjunktuuriinstituut aga kinnitab, et peamised tinapanijad on ikka kohalikud ise. Kumbki pool esitab oma seisukohtade kaitseks statistilisi andmeid stiilis "56% Eestit väisanud turistidest käivad siin odava ja kvaliteetse alkoholi pärast" ja "turistid tarbivad 8,7% Eestis pruugitavast õllest".

Konjunktuuriinstituut on valmis treinud hulga graafikuid, kuid kumbki pool ei avalikusta oma uuringutes kasutatud valimite suurusi ega nende moodustamise metoodikat, detailsetest algandmetest rääkimata.

"Siseringi" mittekuuluvatele inimestele jääb valik, kumba tõde pimesi uskuda. Või võimalus võtta uus pudel. Terviseks!

Elundidoonorlus ja e-kodanikuühiskond

Jaanus Kase tegi ettepaneku panna elundidoonorikaart internetti. Huvitava kokkusattumusena juhtusin eile Kopenhaagenis lennukit oodates täpselt sellesama asja peale mõtlema ning jõudsin mõistagi järeldusele, et info minu keha tagavaraosadeks kasutatavuse kohta peaks olema saadaval netist, mitte istuma minu rahakotis, mille õnnetuse juhtumise päeval puhtjuhuslikult koju võin unustada.

Tõsi, erinevalt Jaanusest ei mõelnud ma e-kodaniku portaalile, mis oleks küll sellele teabele loogiline koht. Miks mitte? Sest hiljutine KAPO aastaraamatu saaga, e-RiigiTeataja jätkuv ja järjekindel suutmatus/soovimatus neile tasuta pakutud wLex-i funktsionaalsus kasutusele võtta, ning mitmed muud säärased asjaolud, on minus tekitanud (loodetavasti eksliku) arvamuse, et Eesti riik (kitsamas, st riigivõimu tähenduses) on e-energiast tühjaks jooksnud või jooksmas. Seepärast kujutasin endale ette mingit kodanikualgatuse korras üles seatavat saiti, kuhu iga elundidoonoriks pürgija võiks vabalt üles riputada oma vastavasisulise digiallkirjastatud avalduse.

Mõistagi oleks "üks ametlik koht" sellise info kättesaadavuse seisukohalt parem kui 100 erinevat pisikest kodanikualgatust. Aga praegune Eesti riigi e-teenuste kontseptsioon ei võimalda kahjuks kodanikke teenuste arendamisesse kaasata. Asju tehakse meil praegu vaid riigihangete korras; kogukondlike algatuste ärakasutamiseks tuleks e-riigi arendust aga juhtida nagu mõnd open source projekti, mille puhul eksisteerib (individuaalne või kollegiaalne) otsustaja, kes talle esitatud paremad täiendused projekti "peamisesse" harusse lülitab.

Õiguskantsler: suvel on päevad pikemad kui talvel

Õiguskantsler Allar Jõks leidis, et eelnõu, mis võtaks riigikogu liikmetelt kuludokumentide esitamise kohustuse, asendab kuluhüvitise maksuvaba tuluga ja on kahtlemata saadikutele soodsam, kirjutab etv24.

Täiesti õige. Aga... miks peab õiguskantsler selgitama Eesti Vabariigi seadusandlikule võimule elementaarseid tõsiasju?

Tahes-tahtmata meenub vana anekdoot: Miks on Riigikogus 101 liiget? Aga loomulikult seepärast, et iga saadik saaks oma valijatele öelda: "Sada lolli on kokku aetud, mis ma üksi teha saan?"

Vaata ka eelmist postitust.

Kiri eikellelegi

Lugupeetud Riigikogu liikmed,

...


VIGA: adressaati ei leitud.

KAPO aastaraamat: lost in translation?

pp viitas mu viimast KAPO-postitust kommenteerides uudistesaidile KM.ru, kus Vassili Vankov kirjutas, et KAPO olevat pärast 29. mail toimunud Vene raketikatsetust eemaldanud oma aastaraamatust väite, nagu oleks Venemaa II maailmasõja alustanud.

Minu valduses on nii alguses "lekkinud" kui praegu KAPO veebist kättesaadavad "ametlikud" eesti- ja ingliskeelsed PDF-id. Neid põgusalt võrrelnuna (täismahus kontrolliks pole lihtsalt aega) julgen väita, et lekkinud ja ametlike versioonide tekstid on ilmselt identsed, kuid eesti- ja ingliskeelsed tekstid ei ole seda mitte.

Eestikeelne tekst:

Need on tüüpilised näited Teise maailmasõja võitnud suurriigi pikaajalisest infosõjast Teise maailmasõja ohvri-väikeriigi vastu, mis kannatas ja kandis väga suuri kaotusi mõlema sõdiva poole okupatsiooni tõttu.

Ingliskeelne tekst:

These are typical examples of a prolonged information war of an empire, a launcher and a victor of the WW II, against a small victimcountry that suffered and carried great losses due to occupation by both fighting parties.

Nagu näha, süüdistatakse Venemaad II maailmasõja käivitamises vaid ingliskeelses aastaraamatus.

On tõlkevigadega kuidas on, aga ajaloo ümberkirjutamise süüdistuste vastu on kõigil Eesti riigiasutustel (ja Eesti elanikel) olemas võimas relv -- ID-kaart, mis võimaldab mistahes dokumente ajatempli ja digiallkirjaga varustada ning hiljem tõestada, et dokument X oli olemas kuupäeval Y.

Küsimus on, miks Eesti riigiasutused seda relva ei kasuta?

KAPO, autoriõigus ja avalik teave

Peeter "Pets" Marvet kirjutab, kuidas Kaitsepolitseiameti pressikomissar Irina Mikson põhjendas ameti soovi kaotada netiavarustest elektronkujul KAPO aastaraamat 2006, väites, et raamatu "piraatkoopiate" levitajad rikuvad Kaitsepolitseiameti autoriõigusi.

Jah, kahtlemata on aastaraamatu puhul tegemist teosega autoriõiguse seaduse (AutÕS) mõistes. Autoriõigus aastaraamatule kuulub AutÕS § 31 lg 2 kohaselt Eesti Vabariigile (et KAPO ei ole juriidiline isik, vaid riigiasutus, ei saa autoriõigus KAPOle kuuluda). Autori varalisi õigusi (mille hulka kuuluvad ka õigused teose reprodutseerimisele, levitamisele ja üldsusele kättesaadavaks tegemisele) aastaraamatule teostab AutÕS § 32 lg 6 kohaselt Kaitsepolitseiamet.


Aga siin on üks nüanss.

Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 3 lg 1 kohaselt on mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites, avalik teave. Seaduse § 4 kohaselt on teabevaldajad kohustatud demokraatliku riigikorralduse tagamiseks tagama igaühele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil juurdepääsu nende valduses olevale teabele.

AvTS § 29 lg 1 ja § 28 lg 1 p 8 kohaselt tuleb riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötulemuste ja ülesannete täitmise aruanded -- milleks KAPO aastaraamat 2006 kahtlemata kvalifitseerub -- avalikustada veebilehel. AvTS § 29 lg 2 kohaselt võib teavet lisaks veebilehele avalikustada ka muul viisil.


Julgen väita, et Kaitsepolitseiamet on jätnud täitmata oma otseselt seadusest tuleneva kohustuse, ning et autoriõiguse seaduse kasutamine kohustuse täitmatajätmise õigustamiseks on madal ja kahetsusväärne, demonstreerides kõigile ühe Eesti Vabariigi turvalisusele olulisima riigiasutuse e-küündimatust.

KAPO aastaraamat

07.05.07 viitab altexor del.icio.us keskkonnas Oneupweb.com whitepaper'ile "Principles of Crisis Management in a Viral Age", kus muuhulgas mainitakse, et klassikalise PR-reegli "Ole aus. Ole põhjalik. Ole esimene" asemel tuleb web 2.0 ajastul juhinduda reeglist "Ole aus. Ole põhjalik. Ole kõikjal."

16.05.07 kirjutab Argo Ideon Eesti Ekspressis Jaak Aaviksoo sõnadele viidates, et Eesti pole valmis kübersõda pidama. Jutt käib peamiselt meie valitsusasutuste vastu suunatud DDOS-rünnakutest.

19.05.07 avaldab Eesti Päevaleht portsu parimaid palasid KAPO aastaraamatust, mis olevat "avalikkusele suunatud teos".

21-22.05.07 postitab Jaanus Kase aastaraamatu PDF-versiooni koos kommentaaridega oma ajaveebi.

23.05.07 Jaanuse postitusele viitavad Siim Teller ja Peeter "Pets" Marvet.

23.05.07 võetakse Jaanusega "väga viisakalt" ühendust ja palutakse tal oma postituses viidatud materjalid eemaldada. Jaanus teebki nii, asendades ka oma postituse teksti.

23.05.07 märkab Pets, et kodanik Jaanus on talle esitatud viisakat palvet mõistnud, ning avaldab samas kahtlust, kas teised kodanikud ja mittekodanikud sedasama teevad.

23.05.07 kommenteerib sündmusi Markus "Larko" Larkovirta, kes kusagilt netist leitud aastaraamatu failid taas üles riputab.

23.05.07 kirjutab aastaraamatu kujundanud Smile Group'i projektijuht Evely Ventsli Larko ajaveebi kommentaari, kus palub "Kapo nimel" piirata blogi külastajate juurdepääs aastaraamatu failidele, kuna ei aastaraamatu teinud reklaamiagentuur ega nende klient, st KAPO, ei ole andnud Larkole luba selle ülespanekuks.

24.05.07 küsib Larko, kas aastaraamatu ümber toimuv on märk vaikiva ajastu saabumisest või nutikas buzz.

Eelkirjeldatud sündmustele tuginedes pean Jaak Aaviksoole omistatud väitega nõustuma, seda mõnevõrra täpsustades: "Mitmed Eesti riigiasutused pole valmis web 2.0 ajastul kübersõda pidama." Minus süveneb veendumus, et mistahes katsed avalikkust huvitava teabe levikut jõuga takistada on tänapäeva võrgustatud maailmas läbikukkumisele määratud. Veel enam -- need katsed võivad väga kiiresti ja väga valusalt pöörduda katsetajate endi vastu.

Näiteks nii: KAPO aastaraamat 2006.

Leia 10 erinevust

Küsimusele, mis värk on, vastati Tele2-st: "Seoses üleminekuga uuele koduleheküljele, leiduvad sellel koduleheküljel vead, kehtivad ikka vanad hinnad ja praegu tegeleme parandamisega. Vabandame vale informatsiooni eest."

Lisainfoks niipalju, et Elisa tõi 1. mail turule piiramatu andmesidemahuga M-interneti paketid ning võrdluseks ka Elisa vanad hinnad.

Deebetkaart on tavaline krediitkaart

Alvar Nõuakas kirjutab Eesti Päevalehes:

Eestis Credit24 kaubamärgi all SMS-kiirlaenu pakkuv Mobile Credit Baltic kavatseb hakata sügisel koostöös Suurbritannia pangaga Conister Trust väljastama Mastercardi deebetkaarte, mis hakkavad aga olema tavalised krediitkaardid.

Huvitav, kas Eestisse on varsti oodata ajalehti, mis hakkavad aga olema tavalised ajakirjad, või õunu, mis hakkavad aga olema tavalised pirnid?

Maha mahasavisaar.com

Ma ei ole Edgar Savisaare pooldaja. Nagu juba korduvalt öelnud olen, ei pea ma teda lolliks -- kaugel sellest ja otse vastupidi -- kuid niikaua kui ma ei saa aru, mida ta tegelikult taotleb, ei ole ma nõus teda toetama.

Aga see ei tähenda, et ma oleksin Savisaare kukutamise nimel valmis end siduma sellise organisatsiooniga nagu Eesti Rahvuslik Liikumine, kes selle nimekogumisprojekti taga on. Sest, tehke mis tahate, nende tegelaste seisukohtadega on mul veel raskem nõustuda kui Keskerakonna omadega.

Mõtlemisvõimet omavail inimestel soovitan lugeda Mihhail Lotmani artiklit "Märulisemiootika Eesti pealinnas" ning küsida endalt ikka ja uuesti: "Kellele on kasulik, et..."

Masendav värdjas

Mu meelest haiseb siin riigireetmise järele. Masendav värdjas!

P.S. "web2.0" ei sattunud selle postituse siltide hulka kogemata. ;)

TÄIENDATUD 30apr07 12:25

1. See, et ma Savisaart kaabakaks pean, ei tähenda, et ma teda lolliks peaksin.
2. See, et ma Savisaart kaabakaks pean, ei tähenda, et ma Ansipit 100% õigeks meheks peaksin.
3. Demokraatlikus ühiskonnas võib igaüks rääkida, mida sülg suhu toob, sh valitsust kiruda. Aga viimastel Riigikogu valimistel teise tulemuse saavutanud erakonna esimees peab oma sõnavabaduse teostamisel arvestama tavakodanikust veidi erineva vastutusega.

Referaat esitage paberkandjal

Teaduskonnal ei ole nii palju paberit ja toonerit, et teie kõigi meiliga saadetud referaate välja trükkida.

Fakk, me kõik maksame teile 27 tuhat krooni aastas, ja te ei jaksa paberit osta?!

Tahad last? Andrus aitab!

ETV24 teatab:

Peaminister Andrus Ansipi sõnul pühendub valitsus kümne Eesti ees seisva suure väljakutse lahendamisele, millest esimene on iibe pööramine positiivseks.

Esimese öö õigus revisited?

Pronkssõdur (vol 2)

Pronkssõdurist kirjutasin siinsamas viimati kahe ja poole aasta eest. Täna võin Baskinit tsiteerides kuulutada: sittagi pole muutunud!

Küll aga on mulle järjest enam hakanud tunduma, et pronkssõdurit — või õigemini selle ümber käivat kirbutsirkust — on kellelegi väga vaja. Ühest küljest võimaldab see destabiliseerida olukorda Eestis, ässitades üles siin tegutsevaid — nii vene- kui eestikeelseid — äärmuslasi. Teisest küljest aga võimaldab see hoida Eesti rahva tähelepanu eemal maadevahetustest, eurole ülemineku edasilükk[au]misest, energeetikadiskussioonist jms ebamugavatest, kuid tegelikult palju olulisemaist küsimustest.

Kellele on kasulik, et see jama kunagi ei lõpe?

Ennustusvõistlus: Edgar valitsusse. Millal?

Vägisi hakkab tunduma, et reformarid on koalitsioonikõnelustel hea mitu vinti kõvasti üle keeranud.

Keskkonnaministri portfell oleks olnud rohelistele ainuke loogiline valik, kuna see teema ju nende põhileib. Samas ei sobinud oravatele ilmselt roheliste energiapoliitika. Mõistagi ei tohi nii roheliste (tuuleenergia) kui reformikate (tuumaenergia) poliitikaid uurides unustada küsimust "kellele on kasulik, et?", aga... kuna selles osas oli roheliste seisukoht ammu teada, siis miks pidi Reform lolli mängima ja neid üldse koalitsioonikõnelustele kutsuma?

Sama loogiline olnuks välisministri portfelli andmine Laarile: mehel on olemas nii rahvusvaheline kogemus kui tuntus. Ilmselt ei sobinud Laar Ansipile kahel põhjusel. Esiteks tähendanuks Laari saamine välisministriks seda, et muu maailm võinuks hakata teda Eesti valitsuse esimeseks viiuliks pidama; mittemidagiütlev (või vähemalt mitte midagi ootamatut ütlev) Paet on ses mõttes Ansipile kahtlemata ohutum valik. Teiseks aga on Laar (ja IRL laiemalt) Venemaa suhtes Reformi jaoks ebamugavalt kriitiline.

Teerullipoliitikat kipub Reform kasutama ka sotside suhtes (haridusministri portfell, koalitsioonilepingu seisukohad).


Mina isiklikult selle valitsuse nelja-aastaseid optsioone eriti kallilt ei osta ei julgeks.

Õigusharidus Eestis: 3+2 või 5 aastat?

2002. aastal läks Eesti Bologna protsessi raames üle kõrghariduse 3+2 süsteemile, kus bakalaureuseõppe nominaalaeg on kolm ja magistriõppe nominaalaeg kaks aastat. Mõnedel erialadel on kasutusel nn "integreeritud õppekava", kus eraldi bakalaureusekraadi ei anta; vastavalt Ülikooliseaduse § 29¹ peavad arstid ja loomaarstid magistrikraadi omandamiseks õppima kuus ning proviisorid, hambaarstid, arhitektid, ehitusinsenerid ja klassiõpetajad viis aastat.

Mitmed Eesti õigusteadlased ja "klassikaliste" juriidiliste erialade esindajad (kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja notarid) on leidnud, et integreeritud õppekava oleks tulnud kehtestada ka juristidele, kuna kolme aastaga ei ole väidetavalt võimalik omandada õigusalal tegutsemiseks piisavaid teadmisi. Nii on meil tekkinud olukord, kus õigusteaduse bakalaureusediplom kõlbab sisuliselt vaid seinale riputamiseks; praktiliselt ei ole "kolmeaastasel" bakalaureusel võimalik "päris" juriidilist tööd saada. Seda tendentsi võimendab ka praegu kasutatavate õppekavade ülesehitus: bakalaureuseastmes saab tudeng võrdlemisi laia "põhja", kuid üheski konkreetses valdkonnas ei ole tema teadmised veel piisavad, et spetsialistina tööle asuda.

Samas on turul täiesti olemas nõudlus erinevate õigusala spetsialistide järele, kellel ei pea ilmtingimata olema magistrikraadile vastavat akadeemilist õigusharidust. Personalijuristina saab edukalt tegutseda ka ilma põhjalike teadmisteta pärimisõigusest või kriminaalmenetlusest; korraliku aluspõhja ning vaid konkreetse valdkonna spetsiifikat puudutavate sügavamate teadmistega võivad edukalt hakkama saada ka prokuröride ja notarite abid, vallasekretärid, ettevõttejuristid jpt. Samuti tuleb nii era- kui avalikus sektoris arvestada tõsiasjaga, et kõrgkvalifikatsiooniga juristid on võrdlemisi kallis ressurss.

Loomulikult võib küsida, kas selliste "pooljuristide" ettevalmistamine peaks ikka olema akadeemiliste ülikoolide ülesanne või võiksid sellega pigem tegeleda rakenduskõrgkoolid. Viimase valiku kasuks räägib "pooljuristiõppe" orienteeritus konkreetse eriala spetsialistide koolitamisele. Samas ei muudaks see midagi ülikoolides õppivate juuratudengite jaoks — nende bakalaureusediplom jääks endiselt võrdlemisi mõttetuks paberiks. Lisaks tuleb arvestada, et kõrgharidusstandardi § 12 kohaselt peab praktiline töö moodustama vähemalt 30 % rakenduskõrgharidusõppe mahust, mis tähendaks, et teoreetiliste teadmiste andmiseks jääks kolmeaastase õppekava puhul aega vaid kaks aastat, millest õigusala spetsialistile minimaalselt vajaliku akadeemilise põhja andmiseks lihtsalt ei piisa. Ühtlasi vähendaks see oluliselt "pooljuristide" võimalusi jätkata õigushariduse omandamist magistriõppes töö kõrvalt või mõneaastase tööpraktika järel.

Olemaks valmis kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetamisel tööturule sisenema, peab juuratudeng spetsialiseeruma varakult — mitte hiljem kui teisel kursusel. Suur osa äsja keskkoolipingist tulnud üliõpilastest ei pruugi selleks valmis olla. Siin aga saavad ülikoolid ise võrdlemisi palju ära teha, hakates andma potentsiaalsetele ja värsketele tudengitele senisest paremat teavet akadeemilise ja professionaalse karjääri valikuvõimaluste kohta.

Leian, et olukord, kus õigusteaduse bakalaureusekraad ei tähenda sisuliselt mitte midagi, vajab muutmist. Näen selleks kahte põhimõtteliselt erinevat võimalust:

1. viia akadeemilise õigushariduse õpetamine üle bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavale ning hakata "pooljuriste" koolitama rakenduskõrgkoolides; või
2. anda õigusteaduse bakalaureusekraadile praktiline kasutusväärtus, võimaldades tudengitel spetsialiseeruda mingisse kitsamasse valdkonda, ning seada õigusteaduse magistriõppe eesmärgiks juristide koolitamine tasemeni, mis võimaldaks neil tööle asuda mistahes "klassikalisel" erialal.

Mina isiklikult eelistan viimatinimetatud varianti.