From: EPSO

Tere. Vaatasime siin, et kirjutada sa enam-vähem oskad. Hüppa juuni algul korraks Brüsselist läbi, siis vaatame, kuidas rääkimine välja tuleb.

Õigusharidus Eestis: 3+2 või 5 aastat?

2002. aastal läks Eesti Bologna protsessi raames üle kõrghariduse 3+2 süsteemile, kus bakalaureuseõppe nominaalaeg on kolm ja magistriõppe nominaalaeg kaks aastat. Mõnedel erialadel on kasutusel nn "integreeritud õppekava", kus eraldi bakalaureusekraadi ei anta; vastavalt Ülikooliseaduse § 29¹ peavad arstid ja loomaarstid magistrikraadi omandamiseks õppima kuus ning proviisorid, hambaarstid, arhitektid, ehitusinsenerid ja klassiõpetajad viis aastat.

Mitmed Eesti õigusteadlased ja "klassikaliste" juriidiliste erialade esindajad (kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja notarid) on leidnud, et integreeritud õppekava oleks tulnud kehtestada ka juristidele, kuna kolme aastaga ei ole väidetavalt võimalik omandada õigusalal tegutsemiseks piisavaid teadmisi. Nii on meil tekkinud olukord, kus õigusteaduse bakalaureusediplom kõlbab sisuliselt vaid seinale riputamiseks; praktiliselt ei ole "kolmeaastasel" bakalaureusel võimalik "päris" juriidilist tööd saada. Seda tendentsi võimendab ka praegu kasutatavate õppekavade ülesehitus: bakalaureuseastmes saab tudeng võrdlemisi laia "põhja", kuid üheski konkreetses valdkonnas ei ole tema teadmised veel piisavad, et spetsialistina tööle asuda.

Samas on turul täiesti olemas nõudlus erinevate õigusala spetsialistide järele, kellel ei pea ilmtingimata olema magistrikraadile vastavat akadeemilist õigusharidust. Personalijuristina saab edukalt tegutseda ka ilma põhjalike teadmisteta pärimisõigusest või kriminaalmenetlusest; korraliku aluspõhja ning vaid konkreetse valdkonna spetsiifikat puudutavate sügavamate teadmistega võivad edukalt hakkama saada ka prokuröride ja notarite abid, vallasekretärid, ettevõttejuristid jpt. Samuti tuleb nii era- kui avalikus sektoris arvestada tõsiasjaga, et kõrgkvalifikatsiooniga juristid on võrdlemisi kallis ressurss.

Loomulikult võib küsida, kas selliste "pooljuristide" ettevalmistamine peaks ikka olema akadeemiliste ülikoolide ülesanne või võiksid sellega pigem tegeleda rakenduskõrgkoolid. Viimase valiku kasuks räägib "pooljuristiõppe" orienteeritus konkreetse eriala spetsialistide koolitamisele. Samas ei muudaks see midagi ülikoolides õppivate juuratudengite jaoks — nende bakalaureusediplom jääks endiselt võrdlemisi mõttetuks paberiks. Lisaks tuleb arvestada, et kõrgharidusstandardi § 12 kohaselt peab praktiline töö moodustama vähemalt 30 % rakenduskõrgharidusõppe mahust, mis tähendaks, et teoreetiliste teadmiste andmiseks jääks kolmeaastase õppekava puhul aega vaid kaks aastat, millest õigusala spetsialistile minimaalselt vajaliku akadeemilise põhja andmiseks lihtsalt ei piisa. Ühtlasi vähendaks see oluliselt "pooljuristide" võimalusi jätkata õigushariduse omandamist magistriõppes töö kõrvalt või mõneaastase tööpraktika järel.

Olemaks valmis kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetamisel tööturule sisenema, peab juuratudeng spetsialiseeruma varakult — mitte hiljem kui teisel kursusel. Suur osa äsja keskkoolipingist tulnud üliõpilastest ei pruugi selleks valmis olla. Siin aga saavad ülikoolid ise võrdlemisi palju ära teha, hakates andma potentsiaalsetele ja värsketele tudengitele senisest paremat teavet akadeemilise ja professionaalse karjääri valikuvõimaluste kohta.

Leian, et olukord, kus õigusteaduse bakalaureusekraad ei tähenda sisuliselt mitte midagi, vajab muutmist. Näen selleks kahte põhimõtteliselt erinevat võimalust:

1. viia akadeemilise õigushariduse õpetamine üle bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavale ning hakata "pooljuriste" koolitama rakenduskõrgkoolides; või
2. anda õigusteaduse bakalaureusekraadile praktiline kasutusväärtus, võimaldades tudengitel spetsialiseeruda mingisse kitsamasse valdkonda, ning seada õigusteaduse magistriõppe eesmärgiks juristide koolitamine tasemeni, mis võimaldaks neil tööle asuda mistahes "klassikalisel" erialal.

Mina isiklikult eelistan viimatinimetatud varianti.

EUPL v.1.0

Euroopa Liidu Avalik Litsents (European Union Public Licence, EUPL) v.1.0

9. jaanuaril 2007 kiitis Komisjon heaks EUPL kui litsentsi, mille alusel hakatakse levitama IDABC programmi raames loodud tarkvara. See lehekülg sisaldab litsentsi ametlikke versioone inglise, prantsuse ja saksa keeles ning preambulit, mis selgitab selle vaba tarkvara litsentsi eesmärki. Lisatud on EUPL versioonis 1.0 ette nähtud ühilduvusmehhanismide uuring.

EUPL v.1.0 tehakse peatselt kättesaadavaks kõigis EL institutsioonide ametlikes keeltes.

Keelepäev

Käisin reedel EPSO korraldatud keeleteste tegemas.

Esimese kahe ja poole tunni jooksul tuli mul inglise keelest eesti keelde tõlkida paarileheküljeline õigusalane artikkel. Seejärel oli lõunapaus ning taas kaks ja pool tundi tõlkimist -- seekord saksa keelest. Testipäeva viimase pooleteist tunni sisuks oli inglise keelest eesti keelde tõlgitud määruse toimetamine. Kasutada ei tohtinud mitte mingisuguseid sõnastikke ega muid abivahendeid. Muide, rääkimata arvutitest olid keelatud isegi isiklikud pastakad. Väidetavalt oli selle nõude eesmärk tööde hindamise anonüümsuse tagamine.

Kõhutunde kohaselt peaks mu tulemus päris hea olema, aga eks tõde selgub siis, kui tulemused ükskord teatavaks tehakse.

Mispärast ma selle asja üldse ette võtsin? Ennekõike oli tegemist "intellektuaalse virgutusvõimlemisega" ja võimalusega saada natuke (loodetavasti objektiivset) tagasisidet selle kohta, et kui hea mu keeleoskuse tase tegelikult on. Ning kui tase osutub piisavalt kõrgeks, võin sügisel leida oma nime Brüsseli institutsioonide (Komisjon, Nõukogu, Euroopa Parlament) jurist-lingvistide reservnimekirjast.