Pronkssõdur (vol 2)

Pronkssõdurist kirjutasin siinsamas viimati kahe ja poole aasta eest. Täna võin Baskinit tsiteerides kuulutada: sittagi pole muutunud!

Küll aga on mulle järjest enam hakanud tunduma, et pronkssõdurit — või õigemini selle ümber käivat kirbutsirkust — on kellelegi väga vaja. Ühest küljest võimaldab see destabiliseerida olukorda Eestis, ässitades üles siin tegutsevaid — nii vene- kui eestikeelseid — äärmuslasi. Teisest küljest aga võimaldab see hoida Eesti rahva tähelepanu eemal maadevahetustest, eurole ülemineku edasilükk[au]misest, energeetikadiskussioonist jms ebamugavatest, kuid tegelikult palju olulisemaist küsimustest.

Kellele on kasulik, et see jama kunagi ei lõpe?